Ameerika

Haa, öine interneti vallutaja ja arvuti kunn on tagasi. Täpselt nii- jah, mul on läpakas taas internet.

Peaks siis vahelduseks midagi head ka rääkima. Mul oli eile esikas. Noorte Teatritehase viies omalavastus "Ameerika". Teen ikka reklaami ka. Kõik, kes saavad, tulge vaatama. Siit saab rohklem infot.

No mõne sõnaga siis esikast ka. Üleootuste hästi läks. Eriti arvestades, et eelmise õhtu proov oli ikka üsna nigel. Ka esika järgne "koosviibimine" läks hästi. Sain elu kõige veidrama komplimendi. Lühidalt kokku kõlas see nii: "Mul on ilusad kingad ja kui mina seisan horisontaalselt siis oskan ma kasutada oma kingi funktsionaalselt" Jap. Hea meel kohe minu pärast.

Täna seevastu nii hästi etendus ei läinud. Ise pole absoluutselt rahul, aga mis seal ikka, 7 etendust veel ehk tuleb paremaid. Tähendab me ei lepiks sellega, kui ei tuleks paremaid.

Olen veits ego kah, panen mõned pildid ka. Kui etendusest pilte tuleb panen neid kah. Vot sihuke olengi. :)

Sügis

Laupäev ja ilm on hää.
Aga mina ärkasin vabatahtlikult 6.06 üles, üpris loll või mis. Ainult poeks veel teki sisse sooja ja põõnaks, muud midagi ei teekski. Egas muud polnudki nagu.

Väljas on värvilised lehed, see aasta punast väga pole, polnud sellist õiget öökülma. Õues võiks ka teki sees põõnata.

Nagu näha olen ma oma väikese põõsakese unarusse jätnud, kohe vägagi. Alustans iis uuesti pihta, äkki saab midagi öeldud ka.
Mõtlesin küll, et peaks kõiki oma vahepealseid tegemisi kas või minimagi, aga mi seals ikka. Räägin parem sellest, mis praegu sünnib.

Eile oli huvitav õhtu, nägime koos Anna Liisa ja Evelyniga välja nagu väikesed usutunnistajad, viksid ja viisakad ja käisime ringi teekann ja -tassid käes. Kahjuks ei osanud em arvetada, et juba nii sügis on ja päike vajub vara ära, seega pildid, mida me teha üritasime, ei tulnud eriti välja. Aga see-eest oli ikka lõbus küll. Pilt, mille me pidime tegema, pidi olema teema Britshness....hmmm ma nüüd küll ei tea, kui pihta me teemale saime, mis seal ikka vinguda.




Eile oli selline põnev päev veel, et ma laristasin jälle oma verd.
Hemoglobiin-138 korras
Vererõhk 121-75 korras
Pulss 101 korras
Tädi puhastab kätt ja ütleb: "Ma teen nüüd natuke haiget", mina silmad suured vaatan huviga oma veeni: "Mhmm", tädi vaatab mind imelikult.

Täna ma kooli ei läinud, magasin ja loen "Tõde ja õigsust II"
Homme läheme Vargamäele.
No nüüd aitab kah.

Kui ma mõnda aega tagasi ei mõistund ennast, siis nüüd ma ei mõista teisi inimesi. Pole hullu, ma vähemalt sain aru, et pole ma midagi nii keeruline isiksus. Pealegi, mis ma ikka suvel nende teiste inimestega teen, endagagi lõbus.

Täna sõin aias esimesi tikreid, punaseid. Punasõsraid sõin ka. Elagu suvi.

Tahaks päris tõsiselt arlekiiniks hakata. Miks enamikele nad ei meeldi, sellest ma aru ei saa. Kusjuures mul pole viimased 8 või rohkem aastaid olnud kaisulooma (kui vahepeal Kurri välja arvata ja äkki on isegi Pepe mõnikord kaissu sattunud). Nüüd on. Mul on siniste juustega kaisukloun. See pole midagi kummalist. Päriselt. Ta on lihtsalt väga armas ja üsna pehme ka.

No mis seal's ikka. Kõik.

VaarikaMari

Üleval nurgas siis uued tikrid, päris nummid teised.
Aga vot täna on küll VaarikaMari päev. Neli naist aiaääres põõsaid kabistamas. Jah, meid on tabanud kas siis suur õnn või õnnetus- hea marja aasta. No, kui meie Liisaga veel lapsed olime (üsna hljuti s.t) oleks me kaks kätt pähe kinni löönud ja karjudes ringi jooksnud. Palju marju pole ei kõhule ega suvisele lösutamisele hea. Tegelikult see siiski on hea. Hoolimata varajastest tõusmistest ja metsas või põllul või risuhunnikus ronimisest, sügisel ja talvel on ikka nii hea moosi mekkida.

Aiamaasikad on nüüd selleks aastaks tehtud, toor- ja keedumoosi on kelder täis. Nüüd siis kord käes vaarikatel. See aasta on meil oma aiaski neid hulgi. Väga meeldiv. Ei pea kuskile kaugele ronima. Järgmiseks vast metsmaasikad ja -vaarikad.

Eile ja täna käisin Kauksis, ilus oli, vihma sadas. Ma pole kunagi vist nii kaua äikese keskel olnud, sest tavaliselt on äike ikka see vihm, mis kaugelt juba hoiatab ja ka ära minnes lärmab, aga pea kohal on ikka vähe aega. Eile ta mõnuga müristas ja välgutas meie ülal. Äkki oli viga tuulevaikses õhtus või Peipsi läheduses, igaljuhul päris kena oli.

Istun rõdul ja tuul on mõnus. Jälle tuli roheline tuju, lähengi rohelisi salke välja loputama.

Kaneelisaiad ja sipelgad

Nuu jah. Kell on pool kaks öösel, kaks lihapirkuat, kaks kaneelisaia ja külmkapiukse juures otse pakist piima. Oeh seda mõnu, mmmm. Tegelikult ka, hea oli.

Muide, kaneelisaiad kummitavad mind viimasel ajal, igal pool. Poes, unes, inimesed räägivad, raamatus (jah ma loen vahest), täna tegin ise. Söödavad tulid, isegi head.

Minniga läbi surnuaia kõndida oli ka hea. Kõik on hea? Enam-vähem. Eile käisin ema ja Liisaga rannas. Päevitasin, aga oh häda, õrn nahk. Nüüd on selg punane, laiguliselt ja jalad ka. Kusjuures, mul isegi oli peal päevituskreem, uv faktor 12 ja ei aidanud??? Tegelikult ma usun, et oli kehvasti peale määritud, sest nii õrnake ma ju ometi pole.

Mul oleks praegu kuidagi nii palju rääkida, aga eelistan arvutile inimesi. Siis ma arvan, et parem on lõpetada. Kreemitan ja lähen tuttu.
(täna on kuidagi eriti lihtlaused ja vist seosetud ka)

Hahaaa, sipelgatest ei tulnudki juttu.

Oih!

Suvi või midagi, ma ei teagi. Igaljuhul nüüd siis täpiline.

MaasikMarid

Mul on näpud nii tuimad, et ma just hammustasin pöialt otsast ja ei tundnudki seda. Maasikatest muidugi. Ega mingi 20 kg maasikaid puhastada pole naljaasi. Või no päris naljakas võib ka olla, aga ikkagi.

Kolm põlvkonda naisi koos köögilaua taga. Tegelikult ilus vaatepilt, jäin ainult mõtlema, et Liisa sobiks sinna paremini, kuidagi sarnasem, temperamendilt ja välimuselt ja üldse. Samas moosi nimel, mis seal's ikka.

Kuidas ikkagi teha head moosi? Üks raskemaid küsimusi, kas pole? Võimalusi on nii palju ja kõigile ikka meeldida ei saa, mõnele meeldib magusam, teisele jälle hapukas. Kas üldse teha toormoos või keedetud moos? Kas ainult ühest marist või panna palju eri sordi marisid? Oh, seda elu. Alati tuleb ette raskeid küsimusi, millest ei saa isegi pikalt filosofeerides aru.
(See viimane lõik on nali minu moodi, mida keegi ei mõista.)


Äkki peaks siinkohal nüüd kirjutama ka veidi oma viimase aja ajaveetmisest.
Käisin Baltoscandalil. Taaskord üks Eesti väikelinn, kus ma nüüd oskan ilusti orjenteeruda ja puha. Rakvere on ilus (ja seal on odavaid kingi, ma nii muuseas mainin, mitte, et see kõige olulisem oleks).

Läksime Minniga häälega. Rakverre nelja autoga, Tartusse kolmega. See oli ikka omaette ooper küll, aga ära sai käidud. Üldine kokkuvõte: hääletajaid võtavad peale mehed, enamasti tühja autoga ja vanuses 25-45, juhtus ka üks naine sekka, aga ta oli väga mehelik, seega- erand kinnitab reeglit.

Etendused olid head, enamasti. Nii palju, kui mina vaatamas käisin leidus igalpool kasvõi midagigi head ja tähelepanuväärset. Näiteks lavaruumi kasutus oli paljudes väga huvitav ja publikuga mäng. Ja üle üldse- mul oli tore, veidi väsitav, aga tore. Kõige rohkem ehk meeldis mulle Mart Kolditsi "Proffet". Vahepeal ma lihtsalt unustasin end ja vaatasin suu lahti. Tõesti mulle meeldis.

Nii nüüd aitab, jälle mingi rõve pikk tekst, kuigi tahtsin oma tavapärast paarilauselit sissekannet teha.
Lähen proovin oma parkunud sõrmedega midagi teha.

Kohvipäev

Nii täna jõin siis kolm topsi kohvi. No mõne jaoks mitte midagi, minu jaoks suur asi. Tõesti. Ma tegin endale 18 aastasena esimest korda ise kohvi, muidugi see polnud täna, see oli kunagi talvel, aga sealt maalt pole ma seda rohkem teinud. Täna tegin jälle. Mitte kõik kolm topsi, oh ei, ega ma mingi osav pole. Ainult esimese ja see oli ikka korralikult lahja, et ma harjuks (või no mitte otse lahja, aga seal sees oli palju jäätist). No ja õhtu jooksul järgenes neid tassikesi veel kaks. Siis ma läksin natuke lolliks...või no juba pärast esimest läksin lolliks. Või siis kergemini öeldes kummaliseks.
Aga aitab sellest.

Tegelikult ma täna tõesti mõtlesin, et kirjutan siia, sest mul oli mida öleda, aga see ei olnud kindlasti see kohvi jura. Mäluaugud. Kas kohvi võib seda tekitada?

Ahaa, ma avastasin täna, et mu kaelal on jälle nahk normaalne, sealt viiuli koha pealt. Hea. Või kas ikka on? See tähendab, et ma pole mõnda aega oma sõbrakest kätte võtnud. Ma ei julgegi varsti enam, peab ikka proovima vist. Klaverit on ju hoopis lihtsam mängida, sest ta juba istub minu toas nii kutsuvalt, vaja ainult kaas üles tõsta (mõnikord pole sedagi vaja) ja klimberdada. Viiuliga on teisiti. Igast nipet-näpet ettevalmistusi on palju, ikka parajalt. No täna veel ei mängi, kardan, et homme ka mitte, aga kui hästi läheb siis tuleva nädala algul hakkan tubliks.

Täna oli Suveteatri etendusel palju rahvast, keda kohale suunata. No ikka oli palju. Kuid kui aus olla siis isegi viisakamad kui eile. Selleks, et kõik koha saaksid oli, siiski rohkem sebimist.

Nii nüüd on kõik, magama.
(No kellel nüüd lühikesed sissekanded on, ah?)

Kreemitasin enda silmi ja oh seda õnne- ma lõikasin endal kreemipurgiga parema käe nimetissõrme puruks. See juba nõuab osavust. Tehke järgi.
Siiski olgem ausad, mul on õnne ka, see oli ikkagi ju parem käsi, mitte mu enamkasutatav vasakuke.

Kõik on nii materiaalne ja asjades kinni.
Pealegi on kõik nii õelad, mina ise ka muidugi.
Aga vot see on juba tobe, et ma ei suuda enam ennast ära kannatada.

Noo raisk

Ma nii armastan, kui ma jään kõige soojemate ilmadega haigeks. Plusspunktid minule.
Hakkan veel ropendama. Ma olen üldiselt jumalast närvis. Aga vähemalt kui ma aevastan või nina löriseb tatist siis ma saan kõigile väita, et see on allergia. Ma olen haige aga endiselt kaval:P

Samas, mis ma siin ikka vingun. Vähemalt pole mul kipsi.
Siinkohal oleks paslik tervitada Liisat ja öelda HAHAHAHAAA

Ja muigudi väike get well kaart ka.

Veider

Nagu kuradi imelik on. Võõras.
Kurri istub Juhan Viidingu peal ja ta karvad on igal pool.
Igatsen, aga ei tea, mida või keda kõige rohkem.
Kuulan mingit saksa träna, päriselt.

Huh.

Ma ei viitsi

Vot täna oli Kurri küll tubli. TIhti kui ta nädalavahetuse hommikuti minu tuppa satub tuleb ta minu juurde ja hakkab miilustama. Nii ikka korralikult, et enam magada ei saa. Täbna ta tul ituppa ja istus seni aknalaual kuni ma ärkasin. Vahepeal vist ainult mängis mu patajdega põrandal, aga see võis olla ka uni.
Praegu ta lebab minu kõrval padjal ja peseb oma paremat esimest käppa, väga hoolikalt.

Üldiselt ma ei viitsi pakkida, ma ei taha mingit suurt hunnikut asju kaasas tassida, sest ma tean, et ma ei oska otsustada, et mida ma kaasa võtan ja siis võtan liiga palju asju kaasa ja vajalikud jätan ikka maha. Kuigi jah, vingumine ei aita, peab hakkama pakkima.

Ja rääkides, et Kurri on tubli, nüüd ta tõusis just üles ja leidis, et on täpselt õige tegu arvuti peal ronima hakata.

Tuli jälle tuju Mari olla.
Aga no, mis seal ikka, kõike ka ei saa.

Olen veel väike

Aga enam mitte rikkumata, ma värvisin täna esimest korda elus juukseid.
No hea küll, mis värvimine see ikka oli, paar üksikut salku ainult, aga ikkagi, minu jaoks suur asi.
Pealegi on nad nii ilusat värvi.
Mmmm....roheline.

Täna siis on kummaline.

00.21-Tantsin segaselt Põhjalas, lihtsalt, kolmekesi.

01.34-Olen segaduses.

02.13-Jooksen kesklinnast veerikule

03.02-Olen just söönud ühe banaani, teinud 30 kõhulihase harjutust ja väljas juba koidab, lähen linna.

03.36-Sõidan taksos, kus on mingi tilluke ekraan, mis näitab muusikavideosid, veider.

04.01-Voodi sätidu heidan magama.

06.30-Esimene kõne, et ärkaks, veel ei ärka.

07.59-Liina pärib, kus olen.

08.44- Tiina äratab mind kõnega, ärkan üles.

09.00-Söön müslit ja juustuleiba.

11.30-Huh veel sööki, nämm.

12.35-Väsisin ära, ei taha enam koolis olla.

14.30-Lähen koolist ära.

15.21-Jõuan koju.

15.57 Toas on nii külm, käed külmetavad, jahedam kui talvel.

No mina ei saa aru, kust tuleb inimesel idee pigistada hambapasta tuupi keskelt, kui see on niigi peaaegu otsas.

Ou, hey, i'm okey!

Poole tunnine monoloog inglise keeles---endaga. See mulle mitte meeldima. Samas *ei ole siin mingi samas* jõudsin paaris asjas selgusele.*jaa, sa jõudsid* Ma ei oska inglie keelt *jee sure, i'm so specail, i talk with myself in English but i can't speak English* ja ma ei käi enam endale väga pinda. *seda arvad sina*


Tsiteerime ennast jälle. "Minust väib kes tahes saada, võin räpparisk ka hakata."

Räpimie siis veidi:
Hey-ho, let's go!
Mul on tuba sassis,
kohvi on tassis,
aga kohvi ma ei joo
teen uue räpploo,
olen kõva mees,
keegi pole mul ees,
homme on neljapäev
päikest jälle näen
allergoloogi juurde läen.
Heeheee
Räpp räpp jee.


Või siis mitte.

Aga allergoloogi juurde lähen päriselt ka, päris põnev või mis?

Jälle unenägu

Seekord nägi unes, et ma sõin saabast. See oli vist Anna Liisa, kelle saabast ma sõin. Ta tuli mulle oma uut saabast näitama ja ma sõin ligi pool ühest ära. Pärast oli mul nii paha tunne, et pidin siis teise saabast sööma, teisel ilus ja uus saabas. Peale selle oli süda ka ikka päris paha.
No alati mõistus ei võta.

6:22

Linn ei lõhna üldse linna järgi. Kuidagi värske ja hea, kuigi igalpool on näha kakerdamas veel viimaseid pidulisi.

Ma olen ikka jube pervert. Iga kord kui ma kirjandi ajal ÕSi avasin tuli mul ette mingi rõvedus või nilbus. No selline ma siis olengi.

Julmus

Et siis, milles avaldub minu julmus.

Tegelikult see, et ma pidevalt kedagi togin ja räägin jõhkraid nalju, millest keegi aru ei saa, ei ole minu puhul veel julmus, see on puha sõbralik.
Aga oh, kui te veel unenäos minuga kohtuksite.
Paar aastat tagasi, äkki üheksandas klassis nägin ma selgelt unes, kuidas ma seisin kooli ees ja Liina viskas pabersalvräti maha. Pärast väikest pahandamist ja tema keeldumist seda üles korjata peksin ma ta sõna otseses mõttes läbi. No ja seda ikka mõnuga. Alguses niisama, aga kui ta juba pikali oli, siis ega ma ei lõpetanud. (anna andeks Liina)
Ööl vastu tänast lõbutsesin siis jälle. Seekord mitte rusikatega. Nägin unes, et keset tundi, tõusin ma lihtsalt püsti ja hakkasi täiesti ennast valitsemata ropendama ja sõimama ja karjuma ühe oma klassivenna peale. No ja seda ikka päris julmalt. Kusjuures unenäos oli ka õpetaja klassis, kes tegi nägu nagu ma ei teeks mitte midagi. Selle peale, kui teine klassivend ütles, et mis sa teed, sõimasin tema ka läbi.
Hommikul ärgates oli tunne nägu häält poleks. Kes teab, äkki karjusingi läbi une.

Tegelikult olen ma hea (kui seda keegi veel usub).

No ja siis päeva küsimus ka:
Keda ma järgmisena unes vigastan ja kuidas?

Päev kodus

Mmm

Mõtlesin, et jätangi sissekande ühesõnaliseks, aga siis taipasin, et tegelikult tahaks midagi rääkida ka.

Hommik, ema tuleb tuppa:
"Magasidki kogu õhtu?"
"Mhmm"
"Õppida ka jõudsid?"
"Mkmm"
"Kooli tahad minna?"
"Mkmm"


Nii, sellega siis algaski mu päev. Tegelikult võib öelda, et algas sellega, et ma magasin ligi 12 tundi jutti.
Päeva olen saatnud mööda enda seltsis. Ma oskan olla hämmastavalt põnev inimene (aga, kes teab, äkki olen ainult endaga meeldiv).
Ilus päikseline ilm on, õue ikka ei lähe.
Mis ma siis teen?
loen Remarque'i
sätin tuba
mängin klaverit
söön
kirjutan kunstiajaloo esseed (hakkab valmis saama, varsti kustutan nagunii kõik jälle ära)
viiuldan
lebotan
vaatan telekat
pean sisukaid vestluseid (enda ja Väikese Kassiga)


Hommikut illustreeris Ravel- Bolero
Päeva on illustreerinud roheline jäätee ja Suede- The Wild Ones

Samas ilm on ilus, pole välistatud, et ma täna veel väljagi lähen.

Asi on nüüd nii kaugel, et mu keskendumishäired suurenevad.

Eile helistasin Liisale ja hakkasin telefoniga rääkima, ise unustasin helistamisnuppugi vajutada.
Rääkides läheb poole lause pealt meelest, millest räägin.
Hommikul ei saanud käega uksele pihta ja kõndisin koolis vastu ust.
Kodus istunsin toolist mööda.

Ainult magaks ja vahest mängiks klaverit.

Ahjaa ja muidugi tänase päeva küsimus:
Kas Kitil on tõesti üle (umbes) kahe aastas jooksuaeg?

Mõttetu sissekanne

.





.










.







On jah.

Räägin seinaga

Olen laisk.

Hüljes

Täna siis olin hüljes, sest ma kardsin, et kui ma ennast palju liigutaks oksendaks ma kõik kohad täis.
Hüljes pole just parim, sest keegi pole söendanud mulle lesti laenata.

Mina teen hülge häält kui Evelyn ja Ewa laulavad hülge laulu.


Nii ja küsimus:
Mis on gentiobioosi mõju organismidele?

Orav

Pühendan siis oma oravakese Karinile.
Täna kaasasin kogu pere kampa.

No ja muidugi küsimus ka:
Mis on mu sabaks?

Põder

Ma olin nii põnevil, et pidin täna kohe algust tegema. No kõige parem ei tulnud, aga eks ma veel harjutan ja pildid ei tulnud ka kõige paremad.



ELAGU PÕDRAD!












KA PROFIILIS.

Suured ambitsioonid

Mul on uus tegevusplaan koostatud, ma teen igapäev ühe eluka siit järgi. + ma teen nende häält ka.

Kas kellelgi on mulle laenata lestasid ja reketikotte?

Ja muidugi tänase päeva küsimus:
Mida teete teie õhtuti kodus?
(Vastake kõik, sest kes teab kui kauaks mul sedas tegevust jätkub)

Ma arvan, et te olete kõik nuputanud, kuidas ma nii stabiilse ja täiusliku kehakaaluga olen. Vastus siis küsimusele-iga kord kui hakkavad numbrid kaalul liiga suureks minema hüppa ma maha.

Minu tänase päeva tsitaat: "Arvatavasti oleks ta karjääriredelil veelgi tõusnud, kui tal oleks pea alles jäänud. Tal oli hea pea." (Stendhali "Punase ja musta" kohta)

Ja tänase päeva küsimus:
Kes otsustas täna mu päeva ära rikkuda ja minu roheliste pluuside riiulisse pani punakas-lilla lilledega pluusi?
(tegelikult ka huvitaks, kuigi aiman vastust)



<---Selline pluus oli kapis.

Täna veel pole õige pannkoogipäev.

Mul on põnev elu, täna sõin rohkem kui kümme pannkooki ja köhisin isegi veel rohkem.

Ja selle nädalapäeva küsimus:
Kaua on normaalsel inimesel normaalne voodis vedeleda?

Kolm hurraad pelikanile.

Hurraa, hurraa, hurraa!

Legendi järgi on pelikan maailma esimene doonor. Tahaks seda legendi kuulda. Igaljuhul ma nüüd liitusin pelikaniga. Ma olen ka doonor.
Parem käsi on veel tiba külmem ja sidemes (sest nii saan ma uhkusega teistele oma kätt näidata), aga kellel seda paremat kätt ikka vaja. Pealegi maru hea tunne on, mõelda vaid, keegi saab minu kirsimahla kasutada.
Kusjuures ma olen päris veendunud, et mu veri on kirsimahl, sest see oli nii ilusat värvi ja pealegi ma jõin enne vere andmist õuna-kiris mahlajooki, oh ja muidugi, Marist ei saa ju muud välja tulla kui moos või no äärmisel juhul morss (lahjendatud noh). Lihtsalt muud varianti pole. Kirsimahl.
Kirsimahla andmise eest saim ma kruusi juba tuttava sõbra Pelikani pildiga. Ta seisab mul laual ja vaatab tamburiini, tahaks ka sellist elu, kunagi hakkan ma temast veel teed jooma ja ehk isegi mahla.
Tegelikult peaks õpetama Pelikanile toa koristamist ja minu eest õppimist, siis ta oleks ka esimene lind, kes minu jaoks on töötanud ja see poleks enam sugugi legend.

Jeee!

Jooksin (õigemini roomasin) Liisa peaga vastu ust. Nüüd ta tegi mulle blogi.
Päev läks küll korda.