Kui ma mõnda aega tagasi ei mõistund ennast, siis nüüd ma ei mõista teisi inimesi. Pole hullu, ma vähemalt sain aru, et pole ma midagi nii keeruline isiksus. Pealegi, mis ma ikka suvel nende teiste inimestega teen, endagagi lõbus.

Täna sõin aias esimesi tikreid, punaseid. Punasõsraid sõin ka. Elagu suvi.

Tahaks päris tõsiselt arlekiiniks hakata. Miks enamikele nad ei meeldi, sellest ma aru ei saa. Kusjuures mul pole viimased 8 või rohkem aastaid olnud kaisulooma (kui vahepeal Kurri välja arvata ja äkki on isegi Pepe mõnikord kaissu sattunud). Nüüd on. Mul on siniste juustega kaisukloun. See pole midagi kummalist. Päriselt. Ta on lihtsalt väga armas ja üsna pehme ka.

No mis seal's ikka. Kõik.

VaarikaMari

Üleval nurgas siis uued tikrid, päris nummid teised.
Aga vot täna on küll VaarikaMari päev. Neli naist aiaääres põõsaid kabistamas. Jah, meid on tabanud kas siis suur õnn või õnnetus- hea marja aasta. No, kui meie Liisaga veel lapsed olime (üsna hljuti s.t) oleks me kaks kätt pähe kinni löönud ja karjudes ringi jooksnud. Palju marju pole ei kõhule ega suvisele lösutamisele hea. Tegelikult see siiski on hea. Hoolimata varajastest tõusmistest ja metsas või põllul või risuhunnikus ronimisest, sügisel ja talvel on ikka nii hea moosi mekkida.

Aiamaasikad on nüüd selleks aastaks tehtud, toor- ja keedumoosi on kelder täis. Nüüd siis kord käes vaarikatel. See aasta on meil oma aiaski neid hulgi. Väga meeldiv. Ei pea kuskile kaugele ronima. Järgmiseks vast metsmaasikad ja -vaarikad.

Eile ja täna käisin Kauksis, ilus oli, vihma sadas. Ma pole kunagi vist nii kaua äikese keskel olnud, sest tavaliselt on äike ikka see vihm, mis kaugelt juba hoiatab ja ka ära minnes lärmab, aga pea kohal on ikka vähe aega. Eile ta mõnuga müristas ja välgutas meie ülal. Äkki oli viga tuulevaikses õhtus või Peipsi läheduses, igaljuhul päris kena oli.

Istun rõdul ja tuul on mõnus. Jälle tuli roheline tuju, lähengi rohelisi salke välja loputama.

Kaneelisaiad ja sipelgad

Nuu jah. Kell on pool kaks öösel, kaks lihapirkuat, kaks kaneelisaia ja külmkapiukse juures otse pakist piima. Oeh seda mõnu, mmmm. Tegelikult ka, hea oli.

Muide, kaneelisaiad kummitavad mind viimasel ajal, igal pool. Poes, unes, inimesed räägivad, raamatus (jah ma loen vahest), täna tegin ise. Söödavad tulid, isegi head.

Minniga läbi surnuaia kõndida oli ka hea. Kõik on hea? Enam-vähem. Eile käisin ema ja Liisaga rannas. Päevitasin, aga oh häda, õrn nahk. Nüüd on selg punane, laiguliselt ja jalad ka. Kusjuures, mul isegi oli peal päevituskreem, uv faktor 12 ja ei aidanud??? Tegelikult ma usun, et oli kehvasti peale määritud, sest nii õrnake ma ju ometi pole.

Mul oleks praegu kuidagi nii palju rääkida, aga eelistan arvutile inimesi. Siis ma arvan, et parem on lõpetada. Kreemitan ja lähen tuttu.
(täna on kuidagi eriti lihtlaused ja vist seosetud ka)

Hahaaa, sipelgatest ei tulnudki juttu.

Oih!

Suvi või midagi, ma ei teagi. Igaljuhul nüüd siis täpiline.

MaasikMarid

Mul on näpud nii tuimad, et ma just hammustasin pöialt otsast ja ei tundnudki seda. Maasikatest muidugi. Ega mingi 20 kg maasikaid puhastada pole naljaasi. Või no päris naljakas võib ka olla, aga ikkagi.

Kolm põlvkonda naisi koos köögilaua taga. Tegelikult ilus vaatepilt, jäin ainult mõtlema, et Liisa sobiks sinna paremini, kuidagi sarnasem, temperamendilt ja välimuselt ja üldse. Samas moosi nimel, mis seal's ikka.

Kuidas ikkagi teha head moosi? Üks raskemaid küsimusi, kas pole? Võimalusi on nii palju ja kõigile ikka meeldida ei saa, mõnele meeldib magusam, teisele jälle hapukas. Kas üldse teha toormoos või keedetud moos? Kas ainult ühest marist või panna palju eri sordi marisid? Oh, seda elu. Alati tuleb ette raskeid küsimusi, millest ei saa isegi pikalt filosofeerides aru.
(See viimane lõik on nali minu moodi, mida keegi ei mõista.)


Äkki peaks siinkohal nüüd kirjutama ka veidi oma viimase aja ajaveetmisest.
Käisin Baltoscandalil. Taaskord üks Eesti väikelinn, kus ma nüüd oskan ilusti orjenteeruda ja puha. Rakvere on ilus (ja seal on odavaid kingi, ma nii muuseas mainin, mitte, et see kõige olulisem oleks).

Läksime Minniga häälega. Rakverre nelja autoga, Tartusse kolmega. See oli ikka omaette ooper küll, aga ära sai käidud. Üldine kokkuvõte: hääletajaid võtavad peale mehed, enamasti tühja autoga ja vanuses 25-45, juhtus ka üks naine sekka, aga ta oli väga mehelik, seega- erand kinnitab reeglit.

Etendused olid head, enamasti. Nii palju, kui mina vaatamas käisin leidus igalpool kasvõi midagigi head ja tähelepanuväärset. Näiteks lavaruumi kasutus oli paljudes väga huvitav ja publikuga mäng. Ja üle üldse- mul oli tore, veidi väsitav, aga tore. Kõige rohkem ehk meeldis mulle Mart Kolditsi "Proffet". Vahepeal ma lihtsalt unustasin end ja vaatasin suu lahti. Tõesti mulle meeldis.

Nii nüüd aitab, jälle mingi rõve pikk tekst, kuigi tahtsin oma tavapärast paarilauselit sissekannet teha.
Lähen proovin oma parkunud sõrmedega midagi teha.