Kui ma mõnda aega tagasi ei mõistund ennast, siis nüüd ma ei mõista teisi inimesi. Pole hullu, ma vähemalt sain aru, et pole ma midagi nii keeruline isiksus. Pealegi, mis ma ikka suvel nende teiste inimestega teen, endagagi lõbus.

Täna sõin aias esimesi tikreid, punaseid. Punasõsraid sõin ka. Elagu suvi.

Tahaks päris tõsiselt arlekiiniks hakata. Miks enamikele nad ei meeldi, sellest ma aru ei saa. Kusjuures mul pole viimased 8 või rohkem aastaid olnud kaisulooma (kui vahepeal Kurri välja arvata ja äkki on isegi Pepe mõnikord kaissu sattunud). Nüüd on. Mul on siniste juustega kaisukloun. See pole midagi kummalist. Päriselt. Ta on lihtsalt väga armas ja üsna pehme ka.

No mis seal's ikka. Kõik.