VaarikaMari

Üleval nurgas siis uued tikrid, päris nummid teised.
Aga vot täna on küll VaarikaMari päev. Neli naist aiaääres põõsaid kabistamas. Jah, meid on tabanud kas siis suur õnn või õnnetus- hea marja aasta. No, kui meie Liisaga veel lapsed olime (üsna hljuti s.t) oleks me kaks kätt pähe kinni löönud ja karjudes ringi jooksnud. Palju marju pole ei kõhule ega suvisele lösutamisele hea. Tegelikult see siiski on hea. Hoolimata varajastest tõusmistest ja metsas või põllul või risuhunnikus ronimisest, sügisel ja talvel on ikka nii hea moosi mekkida.

Aiamaasikad on nüüd selleks aastaks tehtud, toor- ja keedumoosi on kelder täis. Nüüd siis kord käes vaarikatel. See aasta on meil oma aiaski neid hulgi. Väga meeldiv. Ei pea kuskile kaugele ronima. Järgmiseks vast metsmaasikad ja -vaarikad.

Eile ja täna käisin Kauksis, ilus oli, vihma sadas. Ma pole kunagi vist nii kaua äikese keskel olnud, sest tavaliselt on äike ikka see vihm, mis kaugelt juba hoiatab ja ka ära minnes lärmab, aga pea kohal on ikka vähe aega. Eile ta mõnuga müristas ja välgutas meie ülal. Äkki oli viga tuulevaikses õhtus või Peipsi läheduses, igaljuhul päris kena oli.

Istun rõdul ja tuul on mõnus. Jälle tuli roheline tuju, lähengi rohelisi salke välja loputama.