Kohvipäev

Nii täna jõin siis kolm topsi kohvi. No mõne jaoks mitte midagi, minu jaoks suur asi. Tõesti. Ma tegin endale 18 aastasena esimest korda ise kohvi, muidugi see polnud täna, see oli kunagi talvel, aga sealt maalt pole ma seda rohkem teinud. Täna tegin jälle. Mitte kõik kolm topsi, oh ei, ega ma mingi osav pole. Ainult esimese ja see oli ikka korralikult lahja, et ma harjuks (või no mitte otse lahja, aga seal sees oli palju jäätist). No ja õhtu jooksul järgenes neid tassikesi veel kaks. Siis ma läksin natuke lolliks...või no juba pärast esimest läksin lolliks. Või siis kergemini öeldes kummaliseks.
Aga aitab sellest.

Tegelikult ma täna tõesti mõtlesin, et kirjutan siia, sest mul oli mida öleda, aga see ei olnud kindlasti see kohvi jura. Mäluaugud. Kas kohvi võib seda tekitada?

Ahaa, ma avastasin täna, et mu kaelal on jälle nahk normaalne, sealt viiuli koha pealt. Hea. Või kas ikka on? See tähendab, et ma pole mõnda aega oma sõbrakest kätte võtnud. Ma ei julgegi varsti enam, peab ikka proovima vist. Klaverit on ju hoopis lihtsam mängida, sest ta juba istub minu toas nii kutsuvalt, vaja ainult kaas üles tõsta (mõnikord pole sedagi vaja) ja klimberdada. Viiuliga on teisiti. Igast nipet-näpet ettevalmistusi on palju, ikka parajalt. No täna veel ei mängi, kardan, et homme ka mitte, aga kui hästi läheb siis tuleva nädala algul hakkan tubliks.

Täna oli Suveteatri etendusel palju rahvast, keda kohale suunata. No ikka oli palju. Kuid kui aus olla siis isegi viisakamad kui eile. Selleks, et kõik koha saaksid oli, siiski rohkem sebimist.

Nii nüüd on kõik, magama.
(No kellel nüüd lühikesed sissekanded on, ah?)